Dream come true

Ja tõsi ta on, on kätte jõudnud ka minul see õnnelik aeg, kui YFU leping on meie poole teel ja ootab vaid mõnd allkirja. Uskumatu, olen nii rõõmus ja rahul. Muidugi...hakkame siis aga algusest pihta, kust minu YFU tee algas.
Kunagi ammu, ligi 3 aastat tagasi, kuulsin YFUst esimest korda. Kõik YFUkad olid maailma kõige lahedamad ja toredamad inimesed ja ma mõtlesin juba siis, et ohhhh, ma lähen ka. Kahjuks ei saanud ma kaks aastat järjest Prantsusmaale kohta, sest need läksid kiiremini kui soojad saiad. Nüüd aga on asjad teisiti. Veidi üle aasta tagasi käisin ma sponsorkoolitusel, kuigi mul polnud isegi valimispäev veel läbitud. Sellegipoolest tuleb see mulle nüüd väga kasuks, kus ma otsingi sponsoreid. Kevadel, ma päris täpselt kuupäeva ei mäleta, oli mul valimispäev. See oli selline mõnus ja tore päevake, ei tundnud end kuidagi pinges olevat või midagi seesugust. Paari päeva pärast tuligi mulle selline tore meil, kust selgus, et sain rohelise tule ja olen vastu võetud YFU programmi. Lisaks sellele sain ma stipendiumikandidaadiks, ehk siis novembris on mul stipivestlus. ÜLiüüliüliväga loodan, et saan stipendiumi. Mu teekond jätkus alles 17.augustil, kui suures paanikahoos helistasin YFUsse ja määrasin lepinguvestluse kuupäevaks 22.august kl 11. Nägin YFU kodukalt, et Prantsusmaale on vähe kohti ja see pani mind kohe tegutsema. Ei saanud enam lasta kellelgi ENDA KOHTA ära võtta. Niisiis, käisin seal vestlusel ära, emps ilusti oli nõus mu minekuga ja issi ka. Panime maksegraafiku paika (et siis kui mul pole 25.oktoobriks 600 eurot neile maksta, siis loodan, et te kõik tahate mind aidata ja sponsoreerida onju) ning nüüd ootan põnevusega lepingu allkirjastamist ja rahvusvahelise faili saamist. Tahan juba rutturuttu selle ära täita, et nad saaksid mulle juba pere hakata otsima. :)