Tsaukitsau!
On ülimalt tore, et lõppude lõpuks saan blogi kõigiga jagada, sest see on jagamiskõlblik ning näeb minu meelest suurepärane välja. Aitäh Laura, et viitsisid mässata veidi ja mulle blogi kujundasid.
Oma Prantsusmaa infoga on selline lugu, et ma ei tea isegi kust alustada.Hmm, no oli üks tore päev, õues oli soe ja ilus ja väga kevadine, olen Selveri kassas empsuga ning äkki heliseb mu telefon. Helistajaks oli Eva-Helen YFUst, kes teatas, et mulle leiti pere! Selle kõne jooksul ei saanud ma teada muud kui seda, et peres on ema, isa, 2 tütart, kes elavad kodus ja 1 tütar ja 1 poeg, kes on kodust välja kolinud ning kass ja kuldkala. Ma ei tea miks, aga ligi 10 minutit pärast kõnet ma lihtsalt nutsin, pisarad voolasid ja kõik sai reaalseks. Mulle oli nüüd ju kodu ja koht, kus elada! Polnudki enam homeless ja asi polnud hopeless (riimikunn ajee). Niisiis, kohe pärast seda tulin arvutisse selleks, et lugeda pere kohta rohkem informatsiooni. Nad saatsid mulle 2 a4 pikkuses kirja pr keeles ning noh, selle põhjal tundusid nad väga konservatiivsed, korralikud ja karmid. Tegelikkus on vist siiski hoopis teine. Kuna olen nende pere viies vahetusõpilane, siis õnnestus suure guugeldamisega leida üles venelanna, kes nende peres 2 v 3 aastat tagasi oli. Ta on SUPERtore tüdruk, väga avatud ja sõbralik ning vastas kõikidele küsimustele. Meilisin ka oma hostõega ning ta tundub täpselt selline õde nagu mulle meeldiks- veidi hulluke, enamik sõbrad on poisid, sest tegeleb mingi mehaanika vms :D?, vabal ajal pidutseb, samuti on suur muusikainimene-mängib viiulit 13 a, käib jalutamas jne. Aa, ta on 19, kohe saab 20, nii et vanusevahe ei ole meil kuigi suur :)
Et ma väga pikalt nende huvidest ja asjadest kirjutada ei viitsi, siis suundun kohe asukoha juurde- hakkan elama Bretagne poolsaarel, lõunaosas, väikeses linnakeses Lanester. Seal on elanikke u 25 000. Koolis hakkan käima u 8 km eemal, Lorientis, mis on suht asjalik linnake, palju tegevust ning see veidi suurem ka - 65 000 elanikku. Muidu kool St Joseph tundub väga tore, aga suur!! 2000 õpilast vanuses 11-20...pfff, GAGis on sama palju ja GAG on juba massive suur, kui need väikesed veidi suuremaks mõelda. Kindlasti eksin seal ära ja esimesed koolipäevad on kohutavad, sest ei tunne kedagi sealt ja olen täiesti loner. Noh, ongi põhjust kohe uued sõbrad leida. Vaatan ringi ja valin gängi, kes kõige rohkem meeldib ja sinna üritan sulanduda. Loodan, et joppab :D Aa, ja kõige toredam on see, et kui Eestis läheksin ma 12. klassi nüüd, siis seal lähen 1. klassi :)) avv
Mida veel rääkida? Aa! Minu lennuk väljub kl 6.00 hommikul 29.augustil, seega loodan kõiki-kõiki oma armsaid eestlastest sõpru näha lennujaamas hiljemalt kl 5. Saate minuga koos nutta, kes rõõmust, kes kurvastusest eksole. Hehe.
ELO kuupäevadki on juba paigas- 28.-30.juuni Väike-Maarja õppekeskuses, seega Ellerheina laagrisse lähen alles 30. õhtul, mitte 28. hommikul nagu teised. Loodan, et Ingrid annab andeks, kuigi ta just kõige leplikum pole.
Olgu, ma ei oska rohkem midagi rääkida, jutt ei keri, sest emotsioone ja kõike on nii palju. Perega olen rahul (venelanna tegi selle mulle selgeks, et see pere on super!), asukoha üle ka ei kurda, sest see siiski vana Prantsusmaa osa koos ehedate prantslastega ning peale selle on mu perel maja ka Auvergnes, st peaaegu Lõuna-Prantsusmaal. Maja on neil ka nunnu, armsa hooviga ja streetview'st tundus veits Wisteria Lane'i moodi, samuti saan oma toa. Ookean on ka 10 km eemal nii et noh..arvan, et võin jääda rahule! Loodan siis, et päris-päris Prantsusmaal nende juures olles ei pea milleski pettuma ja et pannkoogimaalt ma siiski tagasi ei tule ühe suure pannkoogina...
Olgu, lõpetan nüüd.
29. AUGUST, 05.00 LENNUJAAMAS! BE THERE OR BE DEAD!
Bisous
